Search*

Uudised

Mida tähendab, et igal kodanikul on õigus haridusele? Ülo Vooglaid

14/06/2013 11:05 Added by*: Kristiine Vahtramäe;
Salamahti puhuvad need, kes pole suutnud oma erakooli küllalt paljudele eelistatud arengukeskkonnaks kujundada ja kardavad, et tekkimas on konkurent mis abituse põhjused senisest veel rohkem nähtavale toob.
Ärevalt puhuvad need, kes on suurema osa elust eriti veenva häälega jutustanud, kuidas alatasa on nende isiklikul osavõtul uuendatud riiklikku õppekava (RÕK, mille loomiseks on õige mitukümmend miljonit ära kasutatud), ent rahul on peamiselt vaid autorid ise.
Veneaegne, totalitaarse ühiskonna jaoks loodud reproduktiivse õppe dominandiga paradigma, milles õpetaja on subjekt ja õpilased tema toime objektid, kehtib Eestis edasi. Probleemõppeks pole ei ruumi ega aega, sest faktikeskse õppe otstarbekus on muudetud tabuteemaks. Õpilaste individuaalsete erisuste arvestamine on nö riiklikul tasandil endiselt vaid sõnakõlks. Eesti lapsed (kes koolist välja ei kuku) tõesti teavad päris palju, aga oskavad üpris vahe. Pisa testi tulemuste järgi on olukord suurepärane. Seejuures jäetakse mainimata, et ühe teise rahvusvahelise uuringu tulemuste järgi on eesti lapsed kõige õnnetumate hulgas.
Mida näitab tung mõnda Tallinna, Tartu või Pärnu kooli?
„Hea hariduse andmise“ jutud ei päde! Haridust ei saa mitte keegi meist mitte kuidagi kellelegi anda. Haridust ei saa ka võtta, müüa, osta ega vahetada... Võimalik on kanda hoolt kõige selle eest, millest sõltub laste (NB! eri eas poiste ja tüdrukute) kujunemine haritud inimesteks, kes on ühtlasi ka terved (füüsilise, vaimse ja sotsiaalse heaolu ühtsuse mõttes), viisakd, ausad, õiglased, töökad, loovad ja igas mõttes vooruslikud.
Haridus ei saa olla ei emakeelne ega võõrkeelne. Õpe saab toimuda mingis keeles, soovitavalt selles, mida nii õpetaja kui ka õpilased valdavad. Kas kellelgi õnnestub kujuneda haritud inimeseks, sõltub paljudest asjaoludest, sealhulgas ka koolis toimuvast õppest. Õpe on süsteem, milles on oma osa paljudel (kõigil) tegevustel - õppimisel, uurimisel, loomisel, mängimisel, töötamisel ja matkimisel.
Iseseisva mõtlemise võime on nõrk ja tervis kidur
Inimese, perekonna, kogukonna, ühiskonna ja kultuuri käsitlemine on algeline. Kõige tähtsamaks on ette nähtud pidada hindeid ja hindamist, mitte lapse arengut ja õnnelik olemist. Hindamine on kohustuslik, ehkki selle sisust, tähendusest ja toimest teadmist ei ole. Hindamine on õppeprotsessi keskmes. Haridus- ja teadusministeeriumi ametnike meelest mõõdetakse nii õpilaste teadmisi ja õppeedukust. Võimalik, et HTMi ametnikud hakkavad kunagi eristama kirjeldamist, mõõtmist, hindamist ja loendamist ning avastavad, et mõõta saaks ka õpilaste pikkust, raskust, ümbermõõtu, vererõhku...
 
Öelgu keegi, miks peaks kaine mõistusega inimene panema oma kõige kallima, mis tal on, oma lapse, sellisesse kooli, kus tal on paha olla, kus on igav, kus ta kaotab oma sünnipärased eeldused ja võimed ning kus ta muudetakse samasuguseks manipuleerimise objektiks, nagu kõik teised, keda kodu ei suuda kaitsta?
 
Öelgu keegi, mida saaks lapsevanem oma lapse heaks teha? Paljud on meeleheites otsustanud emigreeruda, paljud on löönud käega ja ei ole nõus haridusest üldse rääkima. Kui mõned on suutnud oma jõuvarud kokku panna ja otsustanud rajada oma kooli, siis need, kelle tõttu on olukord nii kriitiliseks kujunenud, peaks vastu ajamise ja võimu näitamise asemel kasutama võimalust tunnustust avaldada või vähemalt vait olla.
 
Koolihoone ja ka kooli ülalpidamine maksab palju, aga kool ei ole pelgalt hoone, territoorium ja soojad, valged, puhtad ruumid. Kool on eeskätt kultuuriruumi osa, laste kasvukeskkond, mille kujundab Õpetaja. Kui õpetaja on tark, hooliv, tähelepanelik, elav, aus ja heatahtlik, siis lastel silmad säravad. Kool ei pea olema rajatud sunnile ja survele, kahtlustamisele ja kontrollimisele. Normaalsel juhul on sunduse asemel huvi ja tahe.
Kooli tuntakse ka juhtkonna järgi. Sellised inimesed, kes ei kannata (pikkusest sõltumata) ala- või üleväärsuskompleksi all ja on oma ametikohal põhjendatult, tegutsevad avalikult ja avatult ning kaasavad kõiki nii arutlustesse kui otsustamisse. Kui juhtkond usub ja usaldab, austab ja arvestab nii õpetajaid, kui ka õpilasi ja nende vanemaid-vanavanemaid, vilistlastest rääkimata, kujuneb koolikogukond, mille tähtsust ei maksa kuskil alahinnata.
Hea kool
Kool on kasvukeskkond, mille vääristab vaimsus. Heas koolis kõlab muusika. Heas koolis teatakse, milline tähtsus on tantsul, teatril, spordil, keeltel, uuringutel, kõikvõimalikul loomingul. Kui kool on kodule abiks ning ühetähenduslikult kultuuri- ja ühiskonnaseostes, kui mõtestatakse põlvkondade järjepidevust, kui jagatakse ühiseid aateid ja ideaale, nende seas ka vabadust ja iseseisvust, au ja väärikust, kui koolis märgatakse ja hoitakse annet nagu silmatera, saavad lapsed kasvada arukateks, tarkadeks, töökateks ja tasakaalukateks inimesteks. Koolis toimuva põhjal ei saa teha järeldusi koolis toimuva kohta; järeldusi saab teha selle põhjal, kuidas lõpetajad sobivad elama ühiskonna liikmete ja kultuuri esindajatena, olla elukestvas õppes, rajada oma kodu ja perekonna, hoida oma lähedasi, töötada, luua, suhelda, kaitsta ennast ja teisi, kui vaja ka kodu ja kodumaad, kui vaja, siis ka elu hinnaga.
Kui kasvatuseks peetakse kasvamise saatmist kasvuks vajalike tingimuste loomise ja hoidmise kaudu ning lapsi ei vastandata, ei seata pingeridadesse, kui lubatud on kõik, mis ei ole keelatud ja lapsi aina ei käsutata ega hurjutata ning kooli ja kodu arusaamad-nõuded langevad enam-vähem täielikult kokku, kujunevad lapsed imetlusväärseteks. Lapsed, keda peetakse töökaks ja arukaks, kujunevadki sellisteks. Koostööaltid lapsed on valmis kaitsma kõike seda, mida peame hoidma ja tugevdama ning muutma seda, mida kauem sallida ei või. Nii kasvavad lapsed kodanikeks, kes aduvad, et oma riiki saavad hoida ja kaitsta targad, terved ja pühendunud isikud.
Eestis ei ole sellist (normaalses ühiskonnas enesestmõistetavaks peetavat) kommet, et need, kes on mingis valdkonnas läbi kukkunud, paluvad rahvalt vabandust ja astuvad kõrvale, tegelema millegi jõukohasega.
Kui avalikkuse kätte satub fakt, et mõnes erakonnas keegi vassib, valetab ja varastab ning selle varjamine ajaks asja veel hullemaks, tuleb kuidagi reageerida. Veel pole malli, mille järgi käituda siis, kui mingid ametnikud on oma küündimatuse, hoolimatuse, jäärapäisuse, jõhkruse või muu tõttu pikka aega sisuliselt kahjustanud ühiskonda ja kultuuri. Nähtavasti kujuneb Reaalkooli vilistlaste initsiatiivi nullimise katse näiteks selle kohta, kes keda ja mida tegelikult teenivad, kas saadikud ja ametnikud rahvast või vastupidi.
Mõnel maal, eriti sellistes, kus võim vastandub vaimule, üritab juhtkond nimetada hariduseks seda, mida koolis tehakse ja koolist antakse. Sedamööda, kuidas valitsusel õnnestub hägustada või üldse kustutada haridus iga inimese ja ühiskonna arengu eelduste hulgast ning asendada see mingite formaalsustega, käib ühiskond alla.
Selleks, et täiustada haridussüsteemi, mõnd kooli või koolivõrku, on vaja nad avada kui probleemid (tunnetatud vastuolud), avastada nende kujunemise, püsimise-süvenemise-laienemise) põhjused, need selgelt sõnastada ning avalikustada. Alles siis saab asuda looma meetmete süsteemi nende põhjuste kõrvaldamiseks.
Veerand sajandit on küllalt pikk aeg, et milleski veenduda. Selgeks on saanud, et riigis, kus ei kehti kompetentsuse printsiip (kus on võimalik mingite poliitiliste mängude kaudu pääseda mistahes ametikohale) lakkab haridus olemast väärtus.
Riigis, kus haridus ei ole väärtus, ei peeta õpetajat sedavõrd tähelepanuväärseks, et maksta talle väärikat palka.
Riigis, kus ei kehti kõiki regulatsiooni- ja juhtimistasandeid läbiv personaalse vastutuse printsiip, ei kujune vajadust olla asjatundlik.
Riigis, kus õpetaja kutset ei peeta kõige austavamaks päikese all, nagu ütles Jan Komensky, satuvad õpetajaks õppima ka palju selliseid, kellel Õpetajale vajalikke eeldusi ei ole.
Riik, kus pole kombeks arvestada, et õpetajad on ülekoormatud, näruse palgaga, tüdinenud ja tülpinud, ei saa kujuneda demokraatlikuks riigiks, kus inimesed tahaksid elada.
Viive-Riina Ruus küsib, et kellele oleks kasulik kui haridusruum heade koolide tasuliseks muutumise tõttu kitseneb? Kui sellist juttu ajaks mõni gümnasist, siis imestamiseks põhjust poleks, aga praegu on. Ruusile näib, et hea kooli juurde tegemine kitsendab haridusruumi. Ummikust on vaja mingi väljapääs leida!
Halb kool
Postimehe juhtkirjas seisab, et „miski ei takista ka teistel mainekatel koolidel sama teha: nõudlus ju on, vähemalt mõni klassitäis lapsi jääb igal aastal koolikatsetega ukse taha.“ Postimees maalib pildi, et piirkondlik koolivõrk koosneb varsti headest tasulistest üldhariduskoolidest ja halbadest tasuta üldhariduskoolidest. Paistab, et Postimehe selle juhtkirjaniku meelest on halvad koolid fataalne paratamatus. Ei ole ju!
HTMis räägitakse aina õppe kvaliteedist ja eri õppekontsentrite reformimisest, aga analüütiline töö on neil siiani tegemata ja viletsuse põhjused avastamata, sõnastamata ning avalikustamata. Mida varem, seda parem oleks vaja korraldada ringi mitte ainult õpetajate ja pedagoogilise abipersonali palk, vaid ka õpetajate ettevalmistus, sealhulgas pedagoogiline praktika ja täiendusõpe.
Kui riik ja KOV ei ole suutelised tulevikku orienteeritud kaasaegset õpet tagama ja aktiivsed inimesed initsiatiivi haaravad, peaks nii kohalik omavalitsus kui ka Valitsus ja Riigikogu neid toetama. Suunamist neilt praegu oodata ei sobi.
Kuna haridusotstarve on ühiskonna kõigil institutsioonidel, mitte ainult koolil ja lasteaial, oleks vaja ka valitsuses märgata, et HTM ei ole pelgalt kooliministeerium. Nende hariduslike institutsioonide sekka käivad ju ka kõik kultuuri- ja spordiasutused, massiteabevahendid, kirik, kaitsevägi, päästeamet, iga asutus-ettevõte... Keskseks haridusinstitutsiooniks on olnud, on ja jääb kodu. Kodul (lapse vanematel või seaduslikel hooldajatel) on põhiseaduse järgi (ainsana!) õigus otsustada lapse haridustee üle. Viive-Riina Ruusil, Jaak Aaviksool ja Heldur Meeritsal tuleb leppida, et neil ega teistel asjahuvilistel sellist õigust pole.
Selleks, et haridusalaseid otsuseid langetada, on vaja aduda, et enne otsustamist oleks vaja kuidagi aru saada, millest jutt käib, milles seisneb abi ja mis võib kaasneda kiusamisega.
Jutt käib siin pregu:
o    Eesti tulevikust;
o    mõtlemisviisist,
o    tuhandete inimeste usust oma riigi tulevikku,
o    juhtkonna usaldamisest.
„Kõrgemates ringkondades“ oleks vaja kuidagi aru saada, milline osa on koolil ning koolivõrgul haridussüsteemis ja et väärtuseks ei ole pelgalt haridus, vaid harituse, informeerituse ja kogemuse ühtsus, et väärtuseks ei ole pelgalt teadmised, vaid teadmiste, nende kasutamise oskuse ja arusaamise ühtsus.
Väärtuseks ei ole „õppetöö“ vaid süsteemiks põimitud õppe ja kasvatuse ühtsus, milles arvestatakse, et subjekti areng on mitte õppimise, vaid loomingu funktsioon, et loomingu eelduseks on vabadus ja vabaduse kasutamise eelduseks on kord.
Väärtuseks on ISIKSUS, kes suudab ja tahab tegutseda enesejuhtimise ja sotsiaalse juhtimise subjektina, ehk orienteeruda, otsustada, teostada oma otsuseid, seostada, vajaduse korral korrigeerida ja ka vastutada nii tegevuse kui ka selle tulemuste ning tagajärgede eest. Küsimusi on palju, aga keskseks on kujunenud, kas Eestis on võimalik panustada oma laste kasvukeskkonna loomisse või ei ole.
Allikas:Delfi.ee, http://www.delfi.ee/news/paevauudised/arvamus/ulo-vooglaid-mida-tahendab-et-igal-kodanikul-on-oigus-haridusele.d?id=66276032

Comments* (0):
Add comment*:
Author*: 
:
Human control - type the code shown*:
  Uuenda*
 

Save*

Eesti Русский
 Arvamus (5)Uudiste arhiiv
 Lood elust enesest (4)Uudiste arhiiv
 Toidulaud ja... (5)Uudiste arhiiv
 Uudised (5)Uudiste arhiiv
Sisestused puuduvad
 
     
  
Elitec