Search*

Arvamus

Kuidas meie lapsed suureks kasvavad?


04/11/2008 19:40 Added by*: Kristiine Vahtramäe;

Siinseid mõtteid kirja panema ajendasid mind mitmed viimastel kuudel meedias esinenud teemad: sõjaväeks mittekõlblikud noormehed, esileedi eeskuju teistele naistele ning abordi eest tasumine. ja mingil määral ka viimastel nädalatel meedias tekkinud arutelu selle üle, kui palju ja kelle raha eest meie esileedi spordib ja kellele eeskujuks on.

Dr. Ruth Soonetsi artikkel 3. novembri „Postimehe“ arvamusleheküljel keskendus peamiselt abordi teemale, aga muuhulgas küsib staažikas arst: „…miks pole Eestis vanematel võimalust saada vanemaks olemise koolitust rasedusest alates, miks pole tagatud vastsündinu juurde koduvisiit, kus arst saaks hinnata tingimusi ja vanemate suhtumist lapsesse, et prognoosida lapse igakülgse arengu potentsiaali, miks ei hinnata regulaarselt imiku ja alla kolmeaastase lapse arengut, et õigel ajal abistada.“.

            Olen sama küsimust, küll erinevas sõnastuses, küsinud enda lähikonnas juba aastaid. Mitte kumbki minu lastest ei olnud rõõsa beebi, kes ainult sööb ja magab. Mõlematel oli hapnikupuuduse tõttu erinevaid terviseprobleeme. Praeguseks on rahututest imikutest saanud vahvad ja ärksad poisid, aga ainult mina tean, mida selle nimel olen teinud. Võin häbenemata öelda, et lisaks oma filoloogi diplomile kogemuste abil omandanud laialdasi teadmisi psühholoogiast, traumatoloogiast, neuroloogiast ja larüngoloogiast… Nii nagu enamik vanematest.

            Inimene õpib kogu elu. Lapsevanemana õpime samuti iga päev taas midagi uut. Ja enamasti on see põnev. Aga enamasti ei ole meil arstidiplomit ning meditsiinialast tarkust ammutame paraku teinekord laste tervisega seotud muredest. Kui minu vanemal pojal poleks olnud imetoredat füsioterapeuti, siis poleks ma osanud ei talle ega teisele pojale muretseda just vajalikke antivarus sandaale ega jälgida nende kehahoidu, lihastoonust jms. Olen ennast ise kurssi viinud sellega, millal on õige aeg pöörduda ortodondi või logopeedi poole. Mõnikord on seda saatnud ka imestunud pilgud ja diagnoos raskekujulise kanaemaduse kohta.

Õnneks on viimastel aastatel üha enam räägitud ja kirjutatud ka laste tervislikust toitumisest ja vaimsest tervisest. Taas julgustatakse vanemaid pöörduma kogenud pediaatrite poole. Paljude arstide siirdumine magusamatele marjamaadele ja perearstide suured nimekirjad on tekitanud olukorra, et PEREarstil puudub sageli ülevaade pere, sealhulgas lapse tervisest.

Poiste emana küsin: miks ikkagi avastatakse alles sõjaväeealisi poisse sõeludes, et vaid väiksem osa noortest meestest on „kõlbulikud“? Kas midagi oleks saanud juba väikelapse-eas teha, et väikestest rühivigadest või lamenenud jalavõlvist ei oleks arenenud küfoos, lordoos  või skolioos? Jätan siinkohal puudutamata depressiooni, koolikiusamise ja muu vägivalla teema, mis käib mulle üle jõu.

            Millal pannakse alus Eesti inimeste heale tervisele? Arvata võib, et juba tulevaste vanemate lapsepõlves. Teadmised hea tervise eeldustest peaksid kuuluma lahutamatu osana meie igapäeva ellu, mitte olema surutud terviseõpetuse tundidesse koolis või ajakirjade ilurubriikide vahele.

            Ühiskond, kus üha rohkem räägitakse eluviisist tingitud tervisehädadest (näiteks diabeet ja astma üha noorematel patsientidel) ja aja nappusest kui ühest peamisest tegurist inimestevaheliste suhete halvenemisel, peaks ehk riik laste vaimse ja füüsilise tervise eest hoolitsemisel appi tulema. Vabandan, et pole kursis, kui sageli lasteaedades ja koolides meie lapsi nö üle vaadatakse. Mul on lihtsalt minu subjektiivne kogemus, mis piirdub ainult ühel korral kooli med.töötaja ühe lausega poja päevikus: „Jälgida rühti.“ Kuidas jälgida? Mida jälgida? Tuli siis taas võtta tee jalge alla ja minna taastusravi arstile, kes jagas oma soovitusi.

            Väga paljud emad( ja isad) on sedavõrd hõivatud, et suudavad iseenda probleemidegagi vaevalt rinda pista. Kas nad jõuavad märgata oma lapse rühivigu või otsida logopeedi või jälgida kasvukõverat? Või kuidas nad peaksid seda oskama teha? Üks keskmine Eesti lapsevanem on armastav ja hooliv, või vähemalt püüab olla. Aga sageli ei ole tal piisavalt teadmisi ja oskusi näha kõrvalekaldeid lapse vaimses ja füüsilises tervises, millest tulevikus kasvavad suured probleemid.

Hingekosutav oleks teada, et sinu laps läheb korda ka kellelgi teisele peale sinu; et ühiskond tunneb tema vastu huvi enne, kui on vaja minna sõjaväkke või hakata maksma makse. Ma ei taha polkovniku lese kombel kurta, et kõik arstid on lollid. Olen veendunud, et Eestis on väga häid ja suure südamega arste. Tahtsin siinkohal lihtsalt jagada oma muret, et kõik lapsed ei jõua just neile vajaliku spetsialisti juurde. Kulunud fraas „me kõik tuleme oma lapsepõlvest“ kehtib ka siin – mida tervemad on meie lapsed, seda tervemad täiskasvanud (loe: töötegijad ja maksumaksjad) neist saavad.

Siinkohal teen ettepaneku proua Evelin Ilvesele: tema kui ema, meedik ja arvamusliider võiks hakata eeskõnelejaks lastevanematele, kes soovivad, et neil aidataks lapse tervise(probleemide)ga hoopis süsteemsemalt tegeleda. Julgen väita, et Eesti Lastevanemate Liidu näol saaks ta endale hakkaja partneri.

 

Aet Karolin

 


Comments* (5):

28.10.10 09:29 - oem software

cheap oem software


28.10.10 09:29 - oem software

cheap oem software


28.10.10 09:29 - oem software

cheap oem software


28.10.10 09:29 - oem software

cheap oem software


28.10.10 09:29 - oem software

cheap oem software


Add comment*:
Author*: 
:
Human control - type the code shown*:
  Uuenda*
 

Save*

Eesti Русский
 Arvamus (5)Uudiste arhiiv
 Lood elust enesest (4)Uudiste arhiiv
 Toidulaud ja... (5)Uudiste arhiiv
 Uudised (5)Uudiste arhiiv
Sisestused puuduvad
 
     
  
Elitec