Search*

Arvamus

Kui armastusest ei piisa.- Airi Värnik
05/03/2009 11:15 Added by*: Kristiine Vahtramäe;

Kirjeldatakse lõppvaatust, järelehüüded on hilinenud: ühiskond on kaotanud oma liikmeid, ül­dine moraal on kahjustada saanud. Need, kellel pidanuks olema kompetentsust jälgida ja suunata, laiutavad käsi. Ometi on kõigel, mis sünnib, saamislugu ja seega tuleb uute traagiliste sündmuste ärahoidmiseks minna asjade algusesse.

Lapsed sünnivad just nendesse oludesse, sellisesse kultuuri, millise eelnevad põlved on neile edasi andnud. Nad kujunevad selle järgi, kuidas täiskasvanud on otsustanud laste arengut kujundada või kujundamata jät­ta. Seega on lastel endil suhteliselt väike roll selles, mis nendest saab.

Elame ajal, kui põlvkondade sidemed on nõrgaks jäänud, mistõttu endised kasvatus-, tervisekäitumis- ja väärtustavad loomulikul teel edasi ei kandu. Kogukondlik sotsiaalne kontroll on individualismi õitsengus vanaks moeks tunnistatud. Riik, kes võiks olla tänapäeva kasvatus- ja arstiteadusel põhineva õpetuse elluviija, on muutunud üha õhemaks. Tulemus: lapsed kasvavad iseenese tarkusest, vanemate intuitsioonile või „naistekate” soovitustele toetudes.

Ma heidan Eesti riigile ette, et ülevaade elanikkonna olukorrast on liiga napp. On kurioosne, et täpselt ei teatagi selliste laste arvu, kes ei täida koolikohustust (oletamisi umbes 1500), ega olegi institutsiooni, kes asjaga tegeleks. Väikeses riigis ei tohiks sedasorti arvepidamine ja olukorra korrastamine olla ülesaamatult raske. Summad, mis lähevad narkomaania, HIV, vigastuste ja kaugele arenenud käitumishäirete raviks, alaealiste asjade komisjonile, noorte kinnipidamiskohtadele ja vandaalitsemiste heastamiseks, oleksid mitu korda väiksemad, kui asjaga tegeletaks eos, rääkimata moraalsest võidust ühiskonna tasandil. 

Kindlasti oleneb tulemus palju sellest, kui palju jagatakse lapsele aega ja armastust. Kuid teadmisi on ka vaja. Sügavamad tänapäevased teadmised eeldavad mitme eriala kompetentsust, võrgustikutööd, üleriigilist korraldust ja finantseerimist. Lapsevanemate koolitus on hädavajalik, kursused võiksid ressursi ja aja säästmiseks olla ka internetipõhised ning koolitustest osavõtu tagamiseks võiks need seostada lastetoetusega. Õieti on esimene märk vanemate vastutusest juba see, kas last kandev naine teeb ettenähtud visiite naistearsti juurde.

Rohkem jälgimist

Riiklikul tasandil tuleks ellu äratada iga lapse arengu regulaarne jälgimine. Selleks peaks kas lastearst või vastava väljaõppe saanud meditsiiniõde tegema koduvisiite ja kindlasti kuni kolmanda, veel parem, kui kuuenda eluaastani. Nii saaks õigel ajal avastada haigusi, arengu- ja käitumishäireid, et vaagida neid koostöös pereliikmetega ja kaasata vajaduse korral ka teiste erialade esindajaid alates lastepsühhiaatrist ja sotsiaaltöötajast ning lõpetades psühholoogi, logopeedi ja pedagoogiga. Praegu piirdub kontakt (pere)ars­tiga vaid sellega, et juba haigestunud laps viiakse arsti juurde, kus keskendutakse vaid konkreetsele vaevusele, mitte ei võeta last kui tervikut ega arvestata olusid, milles ta kasvab. Alarmeeriv peaks olema, et sõjaväekõlblikud on vaid umbes pooled sõjaväekohustuslikud noormehed.

Riiklikult korraldatud ja fi­nantseeritud spetsialistide abisüsteem peaks toimima nii lasteaedades kui ka koolides, moodustades koos vanematega ladusalt toimiva võrgustiku, et kiiresti ja delikaatselt appi tulla juhul, kui lapsega tundub midagi korrast ära olevat.

Koolides oleks vaja teha seireid depressiooni tuvastamiseks. Laste depressiooni maskeerivad sageli mitmesugused kehalised vaevused ja/või käitumishäired, mistõttu lapsesse suhtumine võib olla vastupidine sellele, mida olukord tegelikult nõuab. Depressiooniseired annaksid ka riigile aimu, kui palju lastepsühhiaatreid, lastepsühholooge ja sotsiaaltöötajaid Eesti vajab.  

Asotsiaalsete peredega on koostööd raske teha. Nende vanemlik vastutus on habras ja need kodud annavad lastele negatiivseid impulsse. Parimaks lahenduseks oleksid sellisel juhul internaatkodud, mille hulk peab vastama vajadusele. Kas me teame, milline on vajadus? Me ei tea ka seda, kas riigil on valmis tegutsemiskava selliste perede tarbeks, kus vanemad on jäänud töötuks.

Vaimne ja kehaline tervis põimuvad tugevasti ja panevad aluse lapse tulevikule, tema turvatundele, elukatsumustele vastupanuvõimele, tema oskusele ennast kehtestada, konflikte lahendada, kannatusi taluda, teisi arvestada, elust rõõmu tunda, enda ja teiste elu ning tervist hoida. Vanemate koolitus ja abivõrgustik, varane asjatundlik sekkumine häirete pu­hul ning orienteeritus põhiväärtustele on märksõnad, mille elluviimiseks ei tohiks riik raha kokku hoida.  

Autor:  Airi Värnik, Tallinna ülikooli vaimse tervise professor
Vahendab Eesti Päevaleht
märts 2009 a.


Comments* (0):
Add comment*:
Author*: 
:
Human control - type the code shown*:
  Uuenda*
 

Save*

Eesti Русский
 Arvamus (5)Uudiste arhiiv
 Lood elust enesest (4)Uudiste arhiiv
 Toidulaud ja... (5)Uudiste arhiiv
 Uudised (5)Uudiste arhiiv
Sisestused puuduvad
 
     
  
Elitec