ELVL seisukoht ja ettepanek psühhiaatrilise abi seaduse § 3 täiendamise (115 SE) osas.

20.10 2020 toimus Riigikogu Sotsiaalkomisjoni Zoomi koosolek ja Aivar Haller esitas seal liidu seisukoha ning ettepaneku.

Tänu võrgustikutööle oleme kursis peredes valitseva olukorra ja oludega ning peame nentima, et kahjuks on vägivald Eesti pereelus jätkuvalt üsna tavaline nähtus. Miks ja kuidas on vägivald meie koju pesa teinud, on omaette küsimus, mida selle seadusemuudatuse raames ei ole kahjuks mahti käsitleda.

Kuna kodu on lapse vaimse tervise peamine mõjutegur, siis on üsna selge, et iga kodu ja koduseid suhteid mõjutav seaduseelnõu peab tuginema tõenduspõhistel andmetel. Paraku on fakt, et praegune eelnõu kahjuks sellele tingimusele ei vasta.

  1. Me ei tea, kui palju on hinnanguliselt neid hälbelisi, hoolimatuid või süvaharimatuid lapsevanemaid, kelle puhul tuleb alaealise pöördumisel konfidentsiaalsuse nõuet  kohaldada?
  2. Me ei tea, miks täpselt ehk millistel juhtudel peab varjama lapsevanema eest alaealise pöördumist? 
  3. Me ei tea, kuidas on tervikuna modelleeritud alaealise tõhus toetus- ja raviprotsess, kui lapsevanemaid kaasatud pole?

Kuigi võrgustikutöö on sotsiaal- ja meditsiinivaldkonnas normatiivne lähenemine, siis uue seaduse koostajad paraku ei rõhuta koostööd lapse, tema vanema ning erialaarstide, koolipsühholoogide jt vahel.

Praegu ütleb eelnõu, et „Tervishoiuteenuse osutaja on kohustatud informeerima piiratud teovõimega isikut seadusliku esindaja või muu tema poolt usaldatud täisealise teovõimelise isiku kaasamise olulisusest“.

Teeme ettepaneku, et informeerimise asemel on tervishoiuteenuse osutaja kohustatud välja selgitama, kas olemasolevas tugivõrgustikus leidub täiskasvanu (olgu see siis sugulane, õpetaja, naaber, kooli psühholoog, lastekaitsetöötaja või keegi muu), keda alaealine usaldab, kes tunneb lapse olukorda psühhiaatrist paremini ja kellega koos on lihtsam hinnata, kas tegemist on või pole mõjuva põhjusega.

Me toetame eelnõud, kuid soovitame täpsustada seda, kuidas käib hindamine, et tegu on ikkagi olukorraga, kus lapsevanemate kõrvale jätmine on vältimatu. Selle otsuse tegemisse peaks psühhiaater (nende olemasolul) kaasama täiskasvanuid, kes lapse elu tunnevad ja keda laps usaldab.

Ja veel üks oluline küsimus. Millisel viisil tõuseb parandatud seaduse valguses vaimse tervise teenuse kättesaadavus, seda nii alaealisele kui ka lapsevanemale, kelle vaimne tervis on lapse vaimse tervise peamine mõjutegur?

See eelnõu aitab päästa ühe hulga lapsi ja see on meile väga oluline, aga kahjuks see ei lahenda veel probleemi. Kui koolipsühholoog saab õiguse vanemat teavitamata suunata laps psühhiaatri juurde, siis täna on Eestis 155 000 kooliõpilast ja enamvähem rahuldava olukorra võiks tagada 1 psühholoog 200 lapse kohta – seega on vaja 755 koolipsühholoogi. Meil aga on 530nest koolist vaid kahesajal oma psühholoog.

Meil on totaalne puudus isiklikest usalduslikest suhetest ja kui me tahame seda nõiaringi katkestada, siis on vaja luua eeldused eluterve põlvkonna kujunemiseks ja siin on üks peamisi mõjureid õpetaja, kellel on täpselt nii palju õpilasi, et ta suudab kõigiga isikliku usaldusliku suhte luua. Ressursid ja fookus on vaja suunata ennetusse, et tagada igale lapsele inimlik, usalduslik suhe koolis ja kodus. Siis ei ole vaja rohkem sääraseid ekstreemseid seadusemuudatusi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s