Aivar Haller: Kool on kogukonna süda

Leitud linnupoeg

Olen maapoiss. Sündisin Hiiumaal ja kasvasin üles talus. Minu haridustee rullisid lahti vanaisa ja vanaema. Sirgusin koos oma väikse õega. Suviti oli meil Hausma külas veel kaks last. Mu hüüdnimi oli Miksike. Täiskasvanud kippusid mu eest plehku pistma, sest neil puudusid enamasti mu küsimustele vastused. Lugema hakkasin vara ja lugesin läbi kõik, mis kätte sattus.

FOTO: Mihkel Lappmaa, kaader filmist Kevade

FOTO: Mihkel Lappmaa, kaader fimist Kevade

Mul on mälestus oma onust, kes töötas Tallinnlmis. Ma vaatasin – see oli veel enne kooli –, kuidas ta luges „Meistrit ja Margaritat“. Nägin, et ta ei pannudki raamatut käest. See oli tal ka kempsu minnes kaasas. Kui ta selle ükskord õnnelikuna läbi sai, küsisin talt, kas ma tohin seda nüüd ka lugeda. Ta vastas mulle: „Poiss, sa oled selleks veel liiga noor.“ Vanaema hakkas selle peale naerma ja ütles, et Aivar lõpetas just „Šagräännaha“. Selleks ajaks olin ma tõesti Balzaci valdavalt läbi lehitsenud. Ma otsisin peamiselt huvitavaid karaktereid. Mulle meeldisid Rastignac, sunnitööline Vautrin ja teised värvikad tegelased. Nende seiklused huvitasid mind väga. Ma lappasin raamatut, ja kui tuttav nimi ilmus pilti, hakkasin jälle lugema, seejärel võtsin järgmise raamatu jne. Ma lugesin põnevaid kohti. „Meistri ja Margarita“ lugesin esimest korda läbi kuueaastaselt. Loomulikult piirdusin ma ka seal esialgu vaid Korovjovi, kass Peemoti ja Azazelloga. Jeesua osasid lugesin esimest korda neljateistaastaselt, siis ma sain aru, millest see raamat üldse räägib. See oli mu noorepõlve üks võimsamaid elamusi.

Vanaisa ütles ikka, et „terve lapse kasvatamiseks on vaja tervet küla“. Mu parim sõber oli naabri Liisa. Meie vanusevahe oli umbes 70 aastat. Liisa jõi päevas pudeli viina. Ma küsisin temalt kord, miks ta joob. Ta ütles mulle, et ta teab liiga palju. Sealt sündis minu jaoks ka üks huvitav arusaamine. Ma arvasin, et ta on liiga palju õppinud. Hiljem mõistsin, et ta oli kogenud elus asju, mida ta tahtis unustada. Tal oli alati minu jaoks aega ja seetõttu oli ta mu parim sõber.

Kord leidsin sügavalt metsast sambla pealt linnupoja. Võtsin selle hädise linnukese koos samblatükiga endaga kaasa ja jooksin koju. Ütlesin vanaisale: näe, ma leidsin ühe pesast välja kukkunud linnupoja, ja küsisin, kas ma tohin selle üles kasvatada. Vanaisa ütles, et võtame selle linnukese nüüd kaasa ja lähme vaatame, kust sa selle leidsid. Marssisime sügavale metsa tagasi. Vanaisa ronis puu otsa ja vaatas pesa üle. Kui ta alla tuli, tahtis ta lindu näha. Ta uuris seda ja näitas mulle, et üks tiib oli täiesti vigane. Vanaisa selgitas mulle: „Ma vaatasin pesa üle. See on korras. Linnuema ei tee kunagi sellist pesa, kust poeg võiks välja kukkuda. Lindudel on aga selline reegel: kui ema saab aru, et poeg ei ole elujõuline, siis ta lükkab selle pesast välja. Öösel tulevad nirk, nugis või kärp ja kustutavad selle linnukese eluküünla. See on nende toidulaud: See ongi looduse seadus: vigased linnud lähevad toidulauale ja terved lendavad taevas.“ Ta lisas: „Sul on hell ja hooliv süda. Kui sa praegu selle linnu oma südameheaduses ära päästad, siis sa pead teadma, et ta ei hakka mitte kunagi lendama. See tähendab, et sa jääd tema eest vastutama, aga linnuelu ta ikkagi elama ei hakka.“ Kõige halvem on aga see, selgitas ta edasi, et kui kärp ei ole oma osa saanud, siis võib nälg ta puu otsa ajada ning ta võib lõhkuda terve pesa. Seal üleval on aga praegu veel neli poega.“

Ma mäletan seda tunnet. Seda kogemust, mis on hariduse alus. Ma seisin seal too linnupoeg käes ja tundsin, et ma pean ta sinna tagasi panema. Mul oli nii kurb olla, nutt oli kurgus, aga ma panin ta sinna samblale maha. Me läksime vanaisaga käsikäes koju ja ta ütles mulle, et see oli väga vapper otsus.

Vanaisa ei rääkinud mulle kunagi mingisugust teooriat. Ta lihtsalt näitas mulle, kuidas asjad käivad. Kord ajas ta mu varahommikul üles ja näitas sahvri aknast sirelipõõsas varitseva rebase nina. Meil oli talul plank ümber, ma ei taibanud, kuidas rebane meie õuele oli saanud. Enne, kui vanaisa midagi öelda jõudis, rabas rebane hoovil teise seast ühe kössitava kana ja pani sellega putku. Kui suled olid maha langenud, viis vanaisa mu plangu äärde ja pani selle augu kinni. Ta oli ise rebase sisse lasknud. Ta selgitas mulle, et see kana on haige ja meie haiget kana ei söö. Küll söövad seda aga rebased, kes hoiavad tänutäheks meie viljapõllu hiirtest puhta. Ta ütles veel, et rebased treenivad meie kõutsi, kes plagas nende eest pidevalt puu otsa. Kui ta ühel hetkel enam puu otsa ronida ei jõua, siis ei jõua ta ka enam hiiri püüda – kõneles vanaisa –, ja siis on tema eluaeg läbi saanud.

Ma mäletan seda tunnet. Seda kogemust, mis on hariduse alus. Ma seisin seal too linnupoeg käes ja tundsin, et ma pean ta sinna tagasi panema. Mul oli nii kurb olla, nutt oli kurgus, aga ma panin ta sinna samblale maha. Me läksime vanaisaga käsikäes koju ja ta ütles mulle, et see oli väga vapper otsus.

Läbi sellise loomuliku looduse sees olemise saab laps kokkupuute päris eluga, mitte sellega, mida me siin asfaldil kogeme või looduslooõpikust loeme. Kuna meie kultuur on ikkagi mere-, metsa- ja põllukultuur, siis ei saa seda omandada Tallinna või Tartu linnas. Me võime siia teha konserve ehk ehitada muuseume, aga need ei ole kohad, kus me oma kultuuri elus saaksime hoida. Need võivad olla ainult huvi äratamise paikadeks. See kultuur saab püsima jääda ainult maal. Palju kuuldud jutuga tõmbekeskustest saeme väga jämedat oksa ja oleme selle murdumisele üsna lähedal.

Kokkupõrge kooliga

Kuivõrd ma õppisin vara lugema, siis läks lahti jutt, et mind peaks ikka korralikku kooli panema. Tallinnas oli kirjanduskallakuga kool, ja nii me siis ühel hetkel 20. keskkooli jõudsimegi. Minu jaoks oli see täielik katastroof, sest külas oli – nagu ma eelpool mainisin – neli last. Nüüd oli mul ühtäkki 44 klassiõde ja -venda ning üks õpetaja, kes pidi nende kõigiga hakkama saama.

Võib ju öelda, et eks ta mingil määral saigi hakkama. Sellel oli aga nii minu kui tema jaoks kõrge hind. Kui ma tundsin, et nüüd läheb huvitavaks, paluti mul alati oma kohale tagasi istuda. Mulle selgitati, et kool ei ole mängimise koht. Ainus, mis ma teha sain, oli endast käeviibutamisega märku anda. Nii ma siis lehvitasin päev läbi mõlema käega. Täna peetaks mind hüperaktiivseks lapseks – tüübiks, kellel on kogu aeg iga asja kohta midagi öelda. Ma olin suures klassis ebamugav inimene. Käisin emaga mitu korda arstitädi juures, kes näitas mulle mingeid pildikesi ja palus rääkida, mida ma seal näen. Lõpuks oli mul kopp ees. Küsisin talt, kui palju ma pean samu pilte ühele täiskasvanule seletama, aeg oleks juba ära õppida, mida need tähendavad… aga lõpuni rääkida ei lastud mul ka arsti juures.

Tallinnas oli kirjanduskallakuga kool, ja nii me siis ühel hetkel 20. keskkooli jõudsimegi. Minu jaoks oli see täielik katastroof, sest külas oli – nagu ma eelpool mainisin – neli last. Nüüd oli mul ühtäkki 44 klassiõde ja -venda ning üks õpetaja, kes pidi nende kõigiga hakkama saama.

Ma ütleks, et see ei olnud kooli minek, minu jaoks oli see puhas kokkupõrge kooliga. Mulle oli esimese veerandi lõpuks selge, et see on täiesti mõttetu koht. Ma oskasin juba lugeda, mul oli selleks ajaks kujunenud mingi oma maailmapilt, ma tahtsin sellest rääkida, aga ma pidin istuma, liimipott käes, laua taga ning paberist puud tegema. Ma sain aru, et ma olen väike laps ja pean seega alluma suuremate inimeste reeglitele, aga need reeglid ei mahtunud mulle hinge. Ma ei hakka sellel siin pikemalt peatuma, aga üks on selge: minu jaoks oli kool tähelepanuväärselt kehv kogemus. Kui mu esimene laps jõudis koolimineku ikka, tuli mul klomp kurku. Ma kuulsin oma vanade õpetajate käest – gümnaasiumis oli mul juba ka ägedaid õpetajaid –, et vahepeal pole asjad eriti palju muutunud.

Mind ennast päästis sellest hullumajast sport. Ma kohtusin mingitel võistlustel ühe Tallinna Spordiinternaatkooli (TSIK-i) treeneriga, kes kutsus mind katsetele. Mind võeti kooli vastu ja nii sain ma Avinurmest, kuhu me emaga olime vahepeale elama asunud, viieteistaastaselt tulema. Meil oli seal meistersportlaste ja meistrikandidaatide klassike, kokku umbes 15 õpilast. Viimane aasta jaotati kahe aasta peale laiali, nii et me õppisime ühtekokku 12 aastat. Päevas oli kolm kuni neli tundi. Kõigepealt oli hommikune trenn, siis läksime kooli, seejärel sõime lõunat, siis oli võib-olla veel üks koolitund ja siis läksime õhtusesse trenni. Kes tahtis, võis õhtul veel ühe trenni teha – see oli täielik sportlase unistus.

Ma sain aru, et ma olen väike laps ja pean seega alluma suuremate inimeste reeglitele, aga need reeglid ei mahtunud mulle hinge. Ma ei hakka sellel siin pikemalt peatuma, aga üks on selge: minu jaoks oli kool tähelepanuväärselt kehv kogemus.

TSIK-i õpetajad olid valdavalt väga heal tasemel. Kõigepealt tuleb meelde Raimund Pundi, kes oli võrkpallikoondise peatreener ja füüsikaõpetaja. Geniaalseid õpetajaid on vähe, aga tema oli kindlasti üks nendest. Mulle meenub siinkohal meie esimene tund. Me teadsime, et koondisel on trenn ja et ta jääb hiljaks. Klassis käis paras mürgel. Mina istusin, jalad laual, õpetaja toolil. Korraga kuulsin, kuidas klass jäi vaikseks. Meid ei olnud palju, alati oli keegi kuskil võistlustel või laagris, kogu aeg oli kohal vast kuus või seitse inimest. Ei olnud varianti, et sind ei küsita, me lihtsalt pidime õppima. Ma tõmbasin muidugi kohe oma jalad laualt ära. Pundi ütles selle peale, et jalad võivad laual olla küll, kui sul sellega midagi öelda on. Mul ei olnud midagi öelda, vabandasin ja istusin oma kohale. Pundi ütles, et teeme tunnikontrolli. Ajasime vastu: meile pole keegi öelnud, et tuleb tunnikontroll. Tema vastas seepeale, et väga kena, teeme siis kontrolltöö. Me saime aru, et järgmine variant on eksam, ja korjasime oma lauad tühjaks. Ta vaatas meid, muigas ja ütles, et te võite kõike kasutada. Algul mõtlesime, et mis kontrolltöö see selline on, kus kõiki materjale võib kasutada. Kui ta oli aga oma küsimused tahvlile kirjutanud, saime aru: me oleme nii lollid, et ei oska isegi kusagilt midagi otsida. Järgmine päev tuli ta klassi ja viskas meie tööd ilma ühegi kommentaarita prügikasti.

11. klassi lõpus ütles ta mulle: „Aivar, selle matemaatikaga sa füüsikat edasi õppida ei saa. Sa pead selle augu ära täitma.“ Kui ma temalt küsisin, mismoodi ma seda tegema peaksin, ütles ta mulle, et on kaks varianti: üks on eestiaegne aritmeetikaõpik aastast 1938, teine on eraõpetaja. Antikvariaadis selgus, et kõnealune õpik maksab 40 rubla (õpetaja teenis tollal 60 rutsi kuus). Sel suvel viskasingi ma Eesti koondise laagri asemel Vinni Näidissovhoostehnikumis heinapalle ja õppisin oma käe peal tühimiku täis.

Inimestena me Pundiga omavahel ei klappinud. Ta sai sellest ise hästi aru ja ütles mulle otse: „Me ei pruugi omavahel läbi saada, aga see ei anna sulle õigust füüsikat mitte õppida.“ Mul on tema vastu siiani sügav respekt. Ta oli tõeliselt geniaalne õpetaja, kes suutis alati aru saada, mis ühte või teist konkreetset õpilast motiveerib.

Kui tütar kooli hakkas minema, otsisin ma oma vanad õpetajad ja õpetajatest sõbrad üles. Nad kinnitasid mulle, et kolmekümne aastaga ei ole suurt midagi muutunud. Koolis taotakse täpselt samuti teadmisi pähe ja pannakse hindeid. Edasise suhtes valitseb pime usk, et sellega, mida koolis omandatakse, on võimalik elus midagi peale hakata.

Pere ja kool

See tekitas kerge paanikatunde. Ma töötasin siis Vain ja Partnerites ning tegelesin juhtide koolitamisega. Meil oli seal enam kui sajast inimesest koosnev juhtide klubi. Saime regulaarselt kokku, arutasime asja ning püüdsime olla praktilised. Nad olid käinud mu koolitustel, näitasid uhkelt oma riiulitel seisvaid mapiridasid, kuid ei kasutanud sellest eriti midagi. Tõsi küll, olid ka üksikud erandid, näiteks Asko Talu, kes viis oma meeskonna Euroopa parima tööandja tiitlini – see oli tol ajal täielik müstika. Asko kõrval paistis ülejäänud seltskonna mugavus ja passiivsus eriti silma. Juhtide koolitamine oli minu jaoks pesuehtne kõverate puude sirgeks painutamine – s.o suhteliselt tänamatu töö. Peebuga arutledes ma saingi ühel hetkel aru, et on vaja luua keskkond, kus noored võrsed saaksid kasvada tugevaks, sirgeks ja jõuliseks.

Sel ajal suhtlesin ma palju ka Ülo Vooglaiuga, kelle kaudu jõudsin Kersti Nigeseni juhitud Vanalinna Hariduskolleegiumi. Mu tütar läks sinna eelkooli, siis selgus aga, et kool ei ole kummist, mistõttu kuulutati välja katsevestlused. Tütar ütles selle peale, et mina katseid ei tee. Ma sain aru, et nüüd ongi kõik, rong on läinud. Ma ei hakka oma last sundima sinna minema. Nii me siis hakkasimegi naisega uut lahendust otsima. Tema avastas mõne aja pärast waldorfpedagoogika, mina olin varem erinevate arenguteooriate kaudu jõudnud Bernard Lievegoedini, Rudolf Steineri kõige tunnustatuma õpilaseni. Nii jooksidki meil kahepeale asjad kokku Steineri ja waldorfpedagoogikani.

Hakkasime uurima, kus waldorfkoolid asuvad. Selgus, et üks neist on Arukülas. Mõtlesime vahepeal juba täiesti tõsiselt, et müüme oma Tallinna korteri ära ja ostame Arukülla elamise. Siis tuli välja, et Tallinnas tehakse ühe lasteaia tagatoas ka waldorfkooli. Me saime selle õpetajaga kontakti. Meie tütar oli võõrastega väga kidur suhtleja. Kui see õpetaja, Olev Ojap, aga meile tuli, et lapsele korraks otsa vaadata, rabas tütar tal kohe käest kinni ja viis ta oma joonistusi vaatama. Sealt see protsess lahti läks. Me saime naisega aru, et nüüd me oleme päästetud, me jääme Tallinna, aga peame panema õla alla, et sellest tagatoast kasvaks kool.

Waldorfkooli kõige olulisemaks eripäraks ongi vast see, et kooli võetakse vastu mitte laps, vaid terve pere. Ema ja isa ei lükka lihtsalt last üle kooli ukse, vaid nad astuvad kogukonda ja

aitavad reaalselt kaasa sellele, et nende lapsel oleks võimalikult hea arengukeskkond. Ilma perepoolse koostööta ei ole lapse harmoonilist arengut kuidagi võimalik kuidagi tagada. Kool on sarnaselt mõtleva kogukonna süda. Ma üritangi praegu koostöös saksa ja soome teadlaste ning õpetlastega töötada välja aluspõhimõtteid, millele luua toimivaid hariduskogukondi. Kui me tahame oma kultuuri säilitada, siis on see võimalik ainult nii, et noored pered tulevad linnast maale tagasi. Esimese asjana vajavad nad uues kohas kooli oma lastele ja ka endale. Kõik muu – kaugtöövõimalused jne – on juba teisejärguline. Esimene prioriteet on kool.

Waldorfkooli kõige olulisemaks eripäraks ongi vast see, et kooli võetakse vastu mitte laps, vaid terve pere. Ema ja isa ei lükka lihtsalt last üle kooli ukse, vaid nad astuvad kogukonda ja aitavad reaalselt kaasa sellele, et nende lapsel oleks võimalikult hea arengukeskkond. Ilma perepoolse koostööta ei ole lapse harmoonilist arengut kuidagi võimalik kuidagi tagada. Kool on sarnaselt mõtleva kogukonna süda.

Waldorfkool erineb tavalisest koolist veel selle poolest, et klassiõpetaja saadab oma klassi kaheksa aastat. Temast saab perekonna liige. Ta valib klassi nii palju lapsi, et ta suudaks suhelda kõigi nende peredega, avastada laste anded ning luua koos perega eeldused selleks, et nende anded saaksid kujuneda võimeteks. Waldorfpedagoogika alus on õpetaja isiklik usalduslik suhe iga lapse ja lapsevanemaga.

Iga koolipäev algab põhitunniga, mis on väga kindla rütmiga ja häälestab õpilased terveks päevaks. Õppeprotsess on korraldatud tsüklite ehk epohhide kaupa. See tähendab seda, et kolm kuni viis nädalat õpitakse üht põhiainet ning kõik muud ained seostatakse selle ainega. Selline lõimimisõpe on tegelikult juba sada aastat vana. Iga õppeaasta asetub lapse eakohase arengu konteksti. Kolmandas klassis, kümnenda eluaasta paiku, käiakse näiteks läbi vanad ametid. Küntakse maad, külvatakse vilja, hooldatakse põldu, sügisel toimub saagikoristus. Meil oli näiteks kokkulepe Vabaõhumuuseumiga. Me kündsime hobusega, lapsed panid maha kartuli, külvasid vilja, istutasid aedvilju. Suvel oli sellega küll väikseid probleeme. Paljud kalpsasid mööda Eestit ringi ning rohijaid ja kastjaid oli vaja taga otsida. Kui kool sügisel jälle pihta hakkas, siis toimisid asjad omasoodu edasi.

Einar Laigna on meie lastele sepatööd õpetanud. Tema juhendamisel taoti valmis oma esimene ahjuroop. Täpselt samuti toimub ka õmblemine, nahatööd, raamatuköitmine, Õpilased taovad tema juures valmis oma esimese ahjuroobi. Täpselt samuti toimub ka majaehitamine, kudumine ja savinõude valmistamine – kõik need tegevused on õppeprotsessi loomulikuks osaks. Nii et kolmandas klassis saavad lapsed täiesti selge ülevaate sellest, millised tööd on vajalikud, et me saaksime kogukonna ja inimkonnana ellu jääda. Laps teab näiteks, et maja ehitamise juures tehakse kõigepealt vundament, siis pannakse püsti seinad, siis põrand alla, aknad, uksed ette, katus peale. Kõik tehakse koos peredega ja oma kätega.

Hinge tagasitulek

Waldorfkooli nimi tuleb Stuttgartis asunud Waldorf-Astoria sigaretivabrikust. Selle omanik Emil Molt tundis Rudolf Steinerit. Molt koolitas oma töötajaid ja tahtis luua kooli ka tööliste lastele, ta kutsus selleks Steineri endale appi. Viimane tõi endaga omakorda kaasa paar antroposoost sõpra, kes otsisid koolile õpetajad. Steiner pidas neile 1919. aasta augustis pika seminari, kus ta rääkis oma üldisest inimeseõpetusest.

Steiner sündis 1861. aastal Austria keisririigis. Kuni üheksanda eluaastani arvas ta, et kõik näevad energiaid, siis taipas, et see ei ole nii, ning pani oma suu lukku. Lahti tegi ta selle alles 1901. aastal, kui ühel teaduskonverentsil tunti huvi selle vastu, kuidas on võimalik, et üks inimene töötab nii erinevates eluvaldkondades (pedagoogika, meditsiin, põllumajandus, ühiskonnaelu) välja nii tugevaid käsitlusi. Siis ta ütleski, et ta näeb energiaid. Ilma üksikasjadesse (füüsiline keha, eeter- ja astraalkeha) laskumata võiks öelda, et sisuliselt oli Steiner selgeltnägija.

Ometi juhindus ka tema oma tegevuses teaduslikest printsiipidest. Ta jälgis mingit nähtust, püstitas hüpoteesi, lõi testitava mudeli, kogus andmed, täpsustas, muutis hüpoteesi või loobus sellest ja nii edasi, kuni üldteooria täiendusteni välja. Steineril oli aga oma teadustegevuses kasutada looduslik instrument, mis on antud väga vähestele. Selle väga personaalse töövahendiga tegi ta sadu katseid, mida saavad korrata vaid väga vähesed, sest see unikaalne instrument ei ole massiliselt tiražeeritav. Seetõttu ei ole tema eksperimendid korratavad selles mahus ja sel määral, nagu seda eeldab tänapäeva ortodoksne teadus. Ta ise nimetas seda vaimuteaduseks ja siin pidas ta rangelt kinni eelmainitud teaduslikest printsiipidest. Kui ta neljakümneaastaselt oma erakordsetest võimetest rääkima hakkas, sattus ta akadeemilises maailmas muidugi kohe põlu alla ja kuulutati pseudoteadlaseks.

Mulle meenub siinkohal Reaalkoolis mõned aastad tagasi toimunud teaduskonverents, kus me olime sinuga paneelis „Pseudoteadus ja kool“. Esimene, keda ma selle suure saali laval nägin, oli vabariigi esiskeptik, kelle muigest mõistsin, miks mind sinna kutsuti. Moderaator tõstis üles küsimuse sellest, et ühte waldorfkooli olevat kutsutud esinema mees, kes rääkis lamedast maast. Skeptik andis sellele korralikult hagu alla: loomulikult olevat selline asi võimalik ainult waldorfkoolis, aga see võib jõuda ka päriskoolidesse, kuidas seda pidurdada jne.

Kui järg minuni jõudis, palusin ma saalil nimetada viis põhikriteeriumi, mille järgi me teadust pseudoteadusest eristame. Nendes jõudsime kiiresti ühisele arusaamale. Seejärel palusin ma lahti teha haridus- ja teadusministeeriumi veebilehe. Seal liikusime koos uuringute alamkausta, kus oli selgelt sätestatud, et tegemist on teadusuuringutega. Ma ütlesin: „Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele. Seetõttu on mul raske vältida järeldust, et kõige suurem pseudoteaduse kants on haridus- ja teadusministeerium.“ Selle peale hakkas saal kahisema, välismaised konverentsikülastajad palusid oma tõlkidel selle koha uuesti üle käia. Sa võtsid siin sõnajärje üle ja ütlesid: „Ma olen Aivariga 100 protsenti nõus. Sama kehtib ka majandusministeeriumi ja teiste riigiasutuste kohta.“ Võõrkeelsed kuulajad pidid uuesti oma tõlkide poole pöörduma.

Näete, siin on 104 üllitist. Nad on klassitseeritud teadustöödena ja nende alusel on tehtud Eestis aastaid haridussüsteemi puudutavaid otsuseid. Kui teil pole olnud aega või tahtmist kõigi nendega tutvuda, aga kui te mind usaldate, siis ma võin teile kinnitada – mitte ükski nendest 104 tööst ei vasta eelnimetatud teaduslikkuse kriteeriumitele.

Minu arvates on jutud pseudoteadusest tõusnud tänapäeval nii olulisele kohale just seetõttu, et me oleme muutnud klassikalise teaduse religiooniks. Täna on sel kõik religiooni tunnused. Tahaksin siinkohal meelde tuletada Gödeli mittetäielikkuse teoreemi, mis ütleb, et igas lihtsas aritmeetikas leidub tõene lause, mis ei ole antud formaalses aritmeetikas tõestatav. Seega kätkeb iga aksiomaatiline teoreem endas paratamatusena ühte pealtnäha väikest, aga lahendamatut probleemi. Kuigi suur osa inimesi usub tõsimeeli, et universum on suur programmeeritav masin, mida me oleme ühel päeval võimelised kirjeldama, kontrollima ja prognoosima, tõestas Gödel, et ükski mehhanitsistlik teooria ei suuda kõiksust kirjeldada. Eelöeldust järeldub, et kõik see, mida me käsitleme absoluutse reaalsusena, on vaid ajutine oletus. Kui me sellest aru saame, siis peaksime olema väga tolerantsed kõige selle suhtes, mis võib osutuda järgmiseks valikuks. Siis, kui on saanud selgeks, et see, mis meil praegu on, enam ei tööta.

Tänaseks oleme kõndinud pikalt ühte rada ning on hulk inimesi, kes väidavad, et see rada viib tõeni või – vähe sellest – see rada ongi tõde. See usk on oma loomult dogmaatiline ja religioosne. Ometi on olemas piiripealne teadus. Me ei pea siin minema Rudolf Steineri ja tema eriliste võimeteni. Piisab, kui räägime kvantfüüsikast, kvantmehaanikast, kvantbioloogiast. Räägime sellest, et hing, mille Descartes 17. sajandil teadusest minema oletas, hakkab nendesse valdkondadesse uuesti tagasi tulema.

Eelöeldust järeldub, et kõik see, mida me käsitleme absoluutse reaalsusena, on vaid ajutine oletus. Kui me sellest aru saame, siis peaksime olema väga tolerantsed kõige selle suhtes, mis võib osutuda järgmiseks valikuks. Siis, kui on saanud selgeks, et see, mis meil praegu on, enam ei tööta.

Descartes tegi ju ainult ühe liigutuse. Ta hakkas uskuma, et see jupike egot, mis mõtleb, ongi tema, ja ta elab tänu sellele, et see jupike mõtleb. Kõik muu on ju sinna juurde keevitatud, ja mida kaugemale Descartes’ist, seda jõulisemalt. Või võtame näiteks Newtoni. Kui me loeme ta elulugu, siis mõistame, et ta oli kõike muud kui reaalteadlane selle sõna tänases tähenduses. Ta kompas kõike piire ja ta tegi seda julgelt.

Totalitarismi tüvi

Ma usun, et kui me tugineksime tüvitekstidele, siis ei oleks meil pseudoteadust, vaid avar vaade elule ja teadusele. Täna on kool muutunud kohaks, kus meid ei õpetata kogema ja tunnetama ning seejärel seostama. Meid õpetatakse seal informatsiooni sisse ahmima, võib- olla ka seda analüüsima ja sünteesima, aga praktilise eluga on sel tihti väga vähe pistmist.

Totalitaarne mõtlemine tekib siis, kui haridussüsteem ei rajane kogemusel, vaid abstraktsel teadmisel. Minu arvates on siin võtmeküsimuseks see, kuidas me saame hakkama oma emotsioonidega. Emotsioonid näitavad, mil määral me oleme võimelised oma mõtteid kontrollima ja suunama. Emotsioone ei ole võimalik kontrollida, aga me saame kontrollida seda, millistele mõtetele oma oma fookuse viime. Kas me lihtsalt reageerime ja haarame vanad mustrid otse alateadvusest või loome uued siin ja praegu? Kui me räägime koolis sellest, kuidas tunded tekivad, ja õpetame lastele mänguliselt, kuidas oma emotsioone aktsepteerida ja nendega hakkama saada, siis nad tajuvad ka ohtlikke, äärmusteni viivaid võnkeid juba varakult.

Totalitaarses süsteemis surub inimene oma tunded maha. Ta saab haiget, aga surub oma valu alla. Seda peetakse normaalseks. Lõpuks on ta nii läbi pekstud ja tuim, et ta ei reageeri enam ka siis, kui talle jalaga näkku lüüakse, või siis viskab ta ennast dzotile ja kasutab oma keha hävitustööks. Laste vaimsed probleemid saavad alguse üha suurenevast tundlikkusest. Nad sünnivad juba seismograadena, kes registreerivad väiksemadki ebakõlad. Kui me jätame need lapsed nüüd totalitaarsesse süsteemi, mis räägib demokraatiast, mitmekesisusest ja individuaalsest õpirajast, aga koondab nad kõik ülerahvastatud tuupimisvabrikutesse, siis me sandistame nad eluks ajaks. Tegelikult ei sandista neid muidugi koolid, vaid meie totalitaarne uskumus, et on olemas üks, ainuõigne vastus, mis tuleb pähe õppida ja elu aluseks võtta. See arusaam ei sandista ainult lapsi, vaid meid kõiki. Kui me soovime sellesse olukorda muutust, siis tuleb meil oluliseks pidada iga individuaalset kogemust ja õppida mõistma selle kujunemist.

Kogemusest peab saama kooli aluskivi. Kui laps tunneb rõõmu või kurbust, siis peab ta saama uurida, kuidas see kogemus tekkis ja kuidas ta suhestub oma rõõmus või kurbuses teiste lastega. Laste jaoks on hästi olulised kordused ja rütmid. Teatud vanuses nõuavad nad ikka veel ja veel ja veel. Steineri sõnul kujundavad kordumisprintsiip ja rütmid lastes tahte. Kui selliseid rütme pole, siis tahe kujuneda ei saa. Kui ma vaatan waldorfkooli aegade jooksul lõpetanud õpilasi, siis mulle tundub, et nad saavad üsna hästi hakkama. Kui asjad lähevad pingeliseks, siis nad toetuvad oma kätteõpitud rütmidele, mis loovad rutiini ja rahunemise. Need, kes ei ole seda harjutanud, kipuvad närvi minema. See ajab neid veel rohkem närvi ja olukord muutub üha pingelisemaks.

Sellise pinge maandamiseks tuleb luua aegruum, kus kõigil on õigus oma tunnetele, ja õpetada, kuidas nendest tunnetest rääkida. Kui sa räägid mulle oma tunnetest, ei saa sa haavata minu väärikust. Sind kuulates saan aru, kas ma tunnen täpselt samamoodi või ma tunnen teistmoodi. Siis võime juba edasi arutada, miks sama sündmus on meis tekitanud erinevad tunded. Iga inimene võiks olla teadlik sellest, kuidas vaatenurk määrab ära taju ja taju määrab ära uskumuse, kuidas uskumus määrab ära käitumise ning käitumine loob need tulemused ja tagajärjed, mida me nimetame sündmuseks. Oluline on see, kas me reageerime sündmusele alateadlikult või suudan jääda hetke ning mitte reageerida. Kui reageerin kohe, võtan alateadvusest andmed ja loon neist kujuteldava tõe, millest omakorda sünnib sellele vastav mõte. See mõte annab sündmusele tähenduse ja tekitab vastava emotsiooni. Ja see emotsioon ongi nüüd minu reaalsus. Kui mulle see reaalsus ei meeldi, siis pean endalt küsima, missugune mõter ja sellele eelnev kogemus tolle reaalsuse tekitas. Nüüd võin sama ahelat pidi tagasi liikuda ja küsida, milline sündmus tekitas kogemuse ja milline käitumine viis sündmuseni, milline oli selle käitumise aluseks olev uskumus ja selle uskumuse sünnitanud taju. Nii jõuan uuesti vaatenurga juurde tagasi. Tuleb välja, et reaalsust on võimalik muuta vaatenurga muutuse abil.

Iga inimene võiks olla teadlik sellest, kuidas vaatenurk määrab ära taju ja taju määrab ära uskumuse, kuidas uskumus määrab ära käitumise ning käitumine loob need tulemused ja tagajärjed, mida me nimetame sündmuseks.

Kui me õpiksime koolis oma tunnetega hakkama saama ning mõistma, kuidas vanu alateadlikke mustreid siin ja praegu ehk igas eluhetkes ümber kujundada, siis võime loota, et totalitarismi aluseks olev propaganda ei leia enam pinnast, kuhu juuri ajada. Inimesi, kes on õppinud iseenda ja maailmaga rahu looma, ei ole võimalik hirmu külvates omavahel sõdima ajada. Lähiaastatel vajame rahulikke inimesi rohkem kui kunagi varem – hull aeg nõuab rahulikke ja haritud inimesi!

Allikas: https://teejuhid.postimees.ee/7338261/aivar-haller-kool-on-kogukonna-suda
FOTO: Mihkel Lappmaa, fotograaf Enlil Sonn