Viimastel päevadel on meedias esile kerkinud murettekitav juhtum, kus väidetavalt 9-aastase lapse häält ei kuulata ning ta on sattunud seoses vanemate hooldusõiguse vaidlusega turvakodusse.
Lapse eraldamine vanemast ükskõik millisel põhjusel, näiteks haiglas viibimise ajaks, kellegi võõra hoolde jätmisel, vanema haigestumisel või muul juhul võib lapses tekitada suurt hirmu, teadmatust ja paanikat kui talle ei selgitata piisavalt tekkinud olukorda või kasutatakse vägivalda.
See lugu tõi mulle meelde sarnase kogemuse oma lapsepõlvest, kus sattusin ootamatult kiirabiga ägeda kopsupõletiku tõttu haiglasse. Olin siis 7. aastane.
Alguses oli kõik hästi, nii hästi kui haiglas olla saab. Vanemad külastasid mind iga päev, tõid koduseid toite, mul oli kindel tuba ja voodi ning ma teadsin, et peagi saan koju tagasi. Noorematele lugejatele infoks, et mobiiltelefone tol nõukogude ajal ei olnud ja tavatelefon polnud mõeldud haiglas lastele kasutamiseks ja vanematele helistamiseks.
Ühel hommikul tuli haiglaõde minu juurde, palus asjad kokku pakkida, öeldes, et mind viiakse teise majja – taastusravi majja. Mulle ei selgitatud, miks see vajalik oli ega öeldud kaua ma seal olema pean. Samuti tuli see üleviimine vanematele ootamatult, kes said sellest teada alles kohale saabudes.
Ma olin hirmul, sest kartsin, et vanemad ei leia mind üles, tundsin ennast üksi ja mahajäetuna. Istusin terve päeva oma uues palatis akna all mõeldes tõsimeeli, et ma ei näe oma vanemaid enam kunagi. Jälgisin igat inimest, kes akna alt mööda kõndis, lootes nende seas näha oma ema või isa, et siis aknale kopsida ja ennast nähtavaks teha. Muremõtted pidevalt kasvasid.
Olin terve päeva teadmatuses ja segaduses, kuniks õhtu saabudes astus uksest sisse minu ema. Mäletan seda siirast üllatuse ja rõõmutunnet ning kergendust, et ma ei peagi siia haiglasse eluks ajaks üksi jääma.
Nii minu, paljude teiste kui ka selle 9-aastase tüdruku lugu näitab kui oluline on, et meie täiskasvanud inimesed – nii lapsevanemad, sotsiaaltöötajad, politseinikud, ametnikud, advokaadid, arstid, õed jne. teadvustaksime kui tähtis on lapsele turvatunne ja kui hirmutav võib talle olla väiksemgi teadmatus või eraldatus tuttvatest inimestest või keskkonnast. Lapse turvatunne on tema emotsionaalse ja vaimse arengu vundament. Kui laps tunneb ennast turvaliselt ja kaitstult saab ta usaldada iseennast ja ümbritsevat, on emotsionaalselt stabiilsem ja enesekindlam,
Teadusuuringud toetavad tugevalt väidet, et laste kuulamine ja nende arvamusega arvestamine pole mitte ainult moraalselt ja eetiliselt vajalik, vaid ka ühiskonnale oluline ja kasulik. Laste hääl on meie tuleviku hääl. Aidates neil olla kuuldud ja mõistetud loome tugeva ja tasakaaluka uue põlvkonna.
Õigussüsteemis on lapse hääle arvestamine eriti oluline, just hooldusõiguse, lastekaitse ja kuriteoohvrite puhul. Laste arvamuse ignoreerimine kohtumenetlustes võib avaldada lapsele pikajalist negatiivset mõju. Samas on väga oluline ka see, et lapse ja vanema suhet ja soove hindaks pädev ja hooliv lastepsühholoog, kes oskab märgata, kas lapse arvamus on tõesti tema enda oma või mõjutatud vanemapoolsetest manipulatsoonidest või hirmudest.
Fitzgerald ja Graham (2011) uurisid laste kaasamist õiguskaitse protsessidesse, kus nad olid ohvrid või tunnistajad, ning kuidas see mõjutas nende emotsionaalset seisundit. Uuringu tulemused näitasid, et lapsed, kes said võimaluse väljendada oma kogemusi ja arvamusi, kogesid pärast kohtuprotsessi väiksemat traumast tingitud stressi ja said oma olukorraga paremini hakkama. Uuringust selgus, et lapse arvamusega arvestamine on oluline tegur, mis aitab vähendada kohtuprotsessi kahjulikku mõju nende vaimsele tervisele.
See juhtum tuletab meile kõigile meelde, et laste kuulamine ja kaitsmine pole mitte ainult vanemate kohustus ja vastutus, vaid iga täiskasvanud inimese moraalne kohustus. Lapsed ei ole ainult oma vanemate rõõm ja hool, vaid ka meie ühine vastutus ja ühiskonna peegel. Kui me ei suuda neid kuulata ja kaitsta, peegeldab see meie suutmatust kaitsta ka oma tulevikku.
Kui me seda teadvustame, siis esimene samm selles suunas tegutsemiseks võiks olla, et igaüks meist kuulab, pöörab tähelepanu ja kaitseb iga last, kellega ta kokku puutub.
Helen Rohumaa
Eesti Lastevanemate Liidu juhatuse liige