Õnne Uus (TLÜ)

Vahel on nii, et endal on kõik selge, samas kui noore inimesega rääkides ei kipu ta sugugi kuulama. Tallinna Ülikooli nooremteadur ja Tallinna Lastehaigla kliiniline psühholoog Õnne Uus räägib, kuidas anda noortele nõu nii, et nad nõuandeid ka kuulaksid ja neist kasu oleks.

Noortega suhtlemise alustala on rahulik, usalduslik õhkkond, ilma omapoolse survestamiseta ning täie tähelepanuga vestluses kohalolek. Oluline on selgelt välja näidata nii huvi noorega vestlemiseks kui ka samas pakkuda tuge, kuna nii mõtlemises kui ka oma mõtete vestluses väljendamisel võib eriti noortel kaasuda ebakindlust. Ootame ju kõik väärikat kohtlemist ka ise teise inimesega suhtlussituatsioonis.

Seetõttu, kui püüame omi ideid ja soovitusi jagada ise samal ajal teiste tegevustega hõivatud olles, pole ka loota, et noor meie sõnumit tõeliselt kuulda võtaks. Muu hulgas annab n-ö jooksu pealt nõu andmine noorele sõnumi, et ta ei ole piisavalt oluline, et temaga vestlemisele keskenduda.

„Kui püüame omi ideid ja soovitusi jagada ise samal ajal teiste tegevustega hõivatud olles, pole ka loota, et noor meie sõnumit tõeliselt kuulda võtaks.“

Tasub ka meeles pidada, milline on tõhus suhtlusstiil: kordamööda (üks räägib, teine kuulab) ja vooru vahetusega (teine räägib, esimene kuulab). Seejuures on abi, kui võtad omalt poolt rääkija mõtte kokku reaalselt kuuldu alusel, mitte sulle endale kasuliku tõlgenduse. Seda seejuures kritiseerimata ja mitte teise ideid halvustavalt ning peegeldad tagasi, (näiteks “Kas ma saan õigesti aru…?”; “Sa pead siinkohal silmas, et…”? või ka “Sulle tundub oluline olevat…”) neutraalsel toonil ümber sõnastades.

Sellega (1) väljendad tema perspektiivi mõistmist; (2) normaliseerid, et asjadest võibki ka erinevalt aru saada, mis omakorda soodustab tal edasise arusaama loomist, kuna (3) laps või noor on valmis kuulama alles siis, kui ka teda on kuulatud.

Kindlasti ei ole kasu, kui anda pikkade lausetena ja palju infot korraga ning eeldada, et noor kõike suudab sama kiirelt analüüsida kui täiskasvanu. Vastupidi, sellega kaasneb kuulajal kognitiivne ülekoormus. Edasine info lendab lihtsalt tuulde. Ka ei pea igat hingetõmmet “täis rääkima” ootuses, et rohkem survet on parem. Mõttepausidel ja vaikusehetkedel on noorega vestluses oma koht, mille vältel saab ta luua omi järeldusi äsjaöeldu või kuuldu kohta.

„Kindlasti ei ole kasu, kui anda pikkade lausetena ja palju infot korraga ning eeldada, et noor kõike suudab sama kiirelt analüüsida kui täiskasvanu.“

Kõiki neid abivõtteid teadlikult rakendades loome väga olulist lisaväärtust. Nimelt mudeldame ise oma käitumisega noorele, kuidas toimub arutelu. Ei saa eeldada, et see oskus tekib iseenesest. Näite võib võtta täiskasvanu kasvõi oma töökollektiivist, kus nõu pidades ei räägi ka ju kõik üheaegselt ega üksnes monoloogi vormis.

Noorega suhtluses aga kipub see meelest minema. See on ka tahk, mida on enim välja toonud lapsed või noored ise aastaid tagasi mujal tehtud uuringus “Kuulates noorte endi häält“:

  • arvestage meie kui samaväärsete inimestega;
  • ka meil võib olla olulisi ideid;
  • mõistke meie arengu eripärasid ja sellega seonduvaid raskuskohti;
  • saage aru, et asjaolu, et oleme alles arenemas, ei muuda meid väheoluliseks;
  • leidke viise, kuidas meid kaasata;
  • kuulake ka meid;
  • olge heatahtlikud;
  • olge ausad;
  • uskuge meisse ning olge julgustavad.

„Uskuge meisse ning olge julgustavad.“

Kõike seda arvesse võttes ja omalt poolt noorele pakkudes on tõenäolisem, et meie sõnum ning heasoovlikud nõuanded ka päriselt kohale jõuavad ja rakendust leiavad. Seejuures on lisakasutegurina, et sel moel suhtleva “suure” poole julgeb ja soovib laps või noor pöörduda ka tulevikus. Seda nii lapsevanema kui ka õpetaja perspektiivist vaadatuna.

Allikas: https://novaator.err.ee/1608395759/minutiloeng-kuidas-raakida-noortega
FOTO: Pilt videost